Toompea Platoo: Kuningliku Linnaosa Jalutuskäik
Teemapargi ja kuninga lossi vahel asuvad teed, millest avaneb Tallinna kõige laiem vaatepilt. Kuidas platoole ülesõidavad teed on kujundanud linna ajalugu.
Loe edasiKuidas nõukaaja ja keskaegse käsitöö traditsioonid kokku sulasid. Millised taimed kasvasid siin viisatuseid aastaid tagasi.
Müüriäärne aed pole lihtsalt dekoratsioon Tallinna vanaliinale. See on elav ajalooallikas, mis ühendab keskaegset käsitöö traditsiooni ja nõukaaja botaanikahuvi. Kui jalutad nende mustast paest tee ääres, näed rohttaimedest, puude juuretest ja kivide vahedest võrsuvaid lehti, mis on kasvanud siin sajandeid.
Siinne aed pole puhtalt prantsuse stiilis parterre. Pigem on see orgaaniline kooslus, kus kunsti ja looduse piir on häiliv. Vanad puud juurivad otse kivisse, ja taimed kohanevad tingimustega, mida nüüdisaegne maagid oleks võimatuks pidanud.
Müüriäärne aed tekkis mitte plaaniga, vaid ajaga. Kui 14. sajandil rajati Tallinna linnamüürid, ei olnud taimestik esmaseks mureks. Aga varsti märkasid elanikud, et müüri ääres kasvab metsik maitsetaimede parv. Neelid, šalvia, pärsill – need ei olnud juhuslikud külalised.
Teadus ütleb: Keskaegse Tallinna aednikud teadsid, et müüri lähedal on pinnase pH kõrgem. Kivi lahustub veerõhu mõjul, muutes mullal aluselist. Just sellises keskkonnas arenes jõudsalt seerikat- ja mustutaimestik.
16. sajandi kaupmehed tõid siia eksootilisemaid taimi. Me ei räägi tulipunastest orhideedest, vaid pigem sellisest: mugulsibula, korjamaigud, hundikuu. Kaubateed tulid, toovad ka kasvid. Nõukogude ajal otsustati aeda mitte hävitada, vaid hoopis "dokumenteerida".
Pole iga taim võimeline müüriäärse elu üle elama. Kokkupressitud pinnase, poolvarjus ja külmadel talvedel ei peagi pehmed valgeid lillesid. Aga mõned taimed? Nemad õitsevad just sel hetkel.
Kuidas teada saada: Otsi lillakas-violetset värvust. See on tema – kitse-põrunurk. Teine näitaja on vali aroom. Kui hõõrud lehte ja lõhnab nagu vanast farmatseutikapoest, siis oled õigel järjel.
Seal kasvab ka savi-põrunurk ja mustakas. Nõukogude ajal registreeriti siin üle 40 erinevat liiki. Tänaseks võib number olla veidi väiksem – asfalti ja korstnate suitsu tõttu. Aga jätkuvalt piisavalt, et iga kevad oleks teistsugune.
1950. ja 1960. aastatel võttis Eesti Teaduste Akadeemia müüriäärse aia oma inventuuri alla. See pole juhus. Teadlased mõistsid, et see paik on unikaalne – ürgsed taimestikud, mida pole võimalik laboris taasluua. Neid dokumenteeriti, joonistati ja kirjeldati.
Tänases Tallinnas on müüriäärne aed muutunud turismiobjektiks, aga see ei ole halb asi. Kui inimesed näevad, kui ilus on need roosakad ja rohelikud lehestikud, hakkavad nad aeda ka kaitsta. Üks kohalik pensionär rääkis, et tema isa käis siin lapselaps peal võrseid näitamas. Nüüd käib ta ise. See on jätkusuutlikkus.
Teadus ütleb: Müüriäärne ökosüsteem moodustab nn "mikrokliima otsa". Õhu ringlemine, kiirguse neeldumine ja niiskus – kõik on teistsugune kui linna keskel. See teeb sellest kohast klassikaliste ökoloogia õpikute jaoks tähtsa ressursi.
See artikkel tugineb ajaloolistele allikatele, Tallinna linna arhiividele ja ökoloogiliste uuringute andmetele. Taimeidentifikatsiooni ja teaduslike andmete täpsus võib varieeruda olenevalt aastast ja kohalikest muutustest. Kui oled huvi peal konkreetsete taimeliikide järele, soovitame konsulteerida Eesti Teaduste Akadeemia botaaniliste kollektsioonidega.
Kui jalutad Tallinna vanaliina müüriäärsete aiakese teel, peata hetkeks. Vaata üles – näed müüri, mille on püsti hoidnud sajad aastad. Vaata alla – näed taimi, mis on kasvanud sel ajal, mil ajaloole ei olnud pööramist. See on ühendus mineviku ja olevikuga.
Müüriäärne aed pole arhitektuuri meisterkoguteos. See on pigem looduse ja inimtegevuse suhe – koht, kus iga kivi pajatab, ja iga taim meenutab. Just selleks on see väärtusliku, ja just selleks peaks seda hoidma.